Emme ja Issi armatasid teineteist nii väga ja siis issi pani seemne kasvama ja emme kõht paisus ja paisus. Emme kõht oli lõpuks ikka päris suureks paisunud ja siis ma sündisingi.

Arvatav sünnikuupäev oli: 5. oktoober 2007 Arvatav sugu jäi saladuseks. Emme mõtles mind oodates: Et olen maailma parim mis emmega juhtunud on ja ootas mind nii nii väga. Issi mõtles mind oodates: Milline ta küll välja näeb ja kumb ta siis ikka on. Ja eks ikka pisut mõtlesin et milliseid rumalusi kõigepealt õpetada ;) Oodates kutsuti mind nii: uuniomena

Sündisin: 16. oktoober 2007 kell 13:59 Olin kena poisslaps! Kaalusin sündides: 4375 grammi Olin sündides: 53 sentimeetrit pikk Sünnihinneteks sain: 9/9 Minu juuksed olid mustad nagu emmel Silmad olid tume-sinised

Sünnikoht: Helsingi naistekliinika
Sünni juures viibisid: ämmakas,ämmaka abiline, arst ja issi
Ämmaemand oli: Eija Sonninen

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Ämmaemand oli konkreetne, tundis oma tööd ja samas kaastundlik ja tore. Poleks parem ämmakat soovida osanud. Meelitas emmet pressima:-)

Emme kirjeldus sünnitusest: 14.10 pühapäeva õhtul olin teel oma valudega haiglasse.Olin valutanud terve päev juba. Aga sealt siis arvati ,et läheb veel kaua ning sain otsustada kas koju minna valutama või jääda haigla-otsustasin koju minna!
Valutasin siis kodus, öösel hakkasid eriti kanged valud peale, nii et varbad tõmbas kronksu ja ajas terve keha kangeks ja natuke ähkisin ka
Esmaspäeva hommikuni 6.20 olid vahed poole tunnised ja siis hakkasid 12 mindiste vahedega, paari tunni pärast 10 mindiste vahedega....käiisn dushi all ja asi edenes.
Suutsime siis uutada õhtuni, kuniks otsustasin, et enam ei jaksa, kuna magamata ka kaua siis haigla taas vaja minna. Läksimegi siis esmaspäeva õhtul kell 9 jõudsime haigla....valud 7 mindiste vahedega. Nüüd küll kohe jäeti mind haigla sisse, issi saadeti koju nukral moel.
Pandi siis mind popilt haigla riide ja et võtavad valud maha ,vaja puhata enne sünnitust..ahaaaaa, mulle ei mõjunud, ähkisin seal kella üheni(öösel siis ) mööda koridore ja tegin seinale toetades sportlikke liigutusi.
Avatust 2 cm, imetore eksole aga saadeti ikka sünnitustuppa, kuhu võisin mehe tagasi kutsuda-tuli kell kolm.
Ahhetasime ja ohhetasime seal. Ämmakas õpetas naerugaasi hingama, esimese laksuga prooviks, et kuda tundub pidin seletama, kuidas toimib, kas võtab valu ära v mitte, mina aga jäin oma jalgu vaatama ja näitasin ämmakale näpuga oma paistes jalgu, et vaata issand kui paistes, kas see on normaalne,icc. Tähendab, et gaasist sai mu parim sõber kuni lõpuni välja.
Kell oli juba hommik 8 ämmakas vahetus ja siis tuli mulle super ämmakas. Pikali kohe ja avatust alles 4cm..tegi veed lahti..jeeeee –olin õnnelik, et äkki nüüd siis asi hakkab ka õnnestuma....ha haaaaa hakkas jah!!! Kell oli juba 11 lõuna avatust 5cm mina väsind, pandi epiduraali ,et saaksin puhata, aitähh, saingi puhata natukene, tuldi ma ei tea enam mis kell ja et teine annus veel apiduraali, aitähh veelkord, mis aga ei mõjunud, mees kutsus ämmaka tagasi et ei mõju midagi...katsus avatust 10 cm....ou jeee, nüüd hakkab pihta lõpuks, mida olen oodan kogu elu! Olin kohe uudishimulik.
Hakkasid siis pressid tugevaks minema, tilk oli ka peal mis kiirendas.....ja siis kukkusin karjuma-röökisin seal nagu elevant ja karu korraga..jube, karjusin eesti keeles, mees tõlkis ämmakale ja ta abilisele-kergem mulle, pidiin ühe korra röökima. Pool tundi presse koos muude kaunistustega sünnituslaual tundus mulle maailma kohutavaim kogemus ja kallis mees kõrval kätt valutades minu pigistamisest oli nukker et midagi teha ei saanud ja saatsin ta uksetaha, kuhu ta jäi kuniks ma tagasi kutsusin .
Oi, kui mees läind hakkasin hulluks minema seal, konkreetselt keeldusin pressimast, käskisn keisri teha-no okei kui ei saa siis vaakum-pumpa. No seda ka ei saand, no tõmmake välja -ei saand sedagi.. Ämmakas lubas et kui koostööd teen siis toob mulle süüa ja kohvi. Jätsin selle lubaduse meelde. Ehee meelitab siin mind kohvi ja küpsisega
Pressisisin siis seal laual ja käskisin lõike teha.Lõpuks kell 13.59 saingi hakkama, kuigi ei uskunud seda, et suudan, oli pea väljas10 sekundit hiljem kohe pressiga tõukasin keha ka väja lipstihh ja siis hakkasin ämmakat ja abilist nagu jumalaid tänama. Lause, et Triinu- Sinulla on POIKA (sinul on poeg) vaatasin suu ammuli ja vastasin et ma teadsin ju et laisk poiss on, et nii hilja peale jäi hihi.
Vaatasin titat ja nööpisin pluusi eest lahti, et anna siia ta nüüd, saingi, nii armas soe ja libe ja kakas ka kohe kenasti emme kõhu peale.
Mees lõikas nabanööri, ja ämmakas pesi, mõõtis ja kaalus. Kaaluks oli 4375gr mida ei uskunud, arvas et kaal katki, võttis lapse kätele ja mehe kaasa ja jooksis pool haiglat läbi, et ei suuda uskuda, et laps nii palju kaalub. Aga minu Ergo on tugeva kondiga 53 cm pikk ja nagu tina söönud, raske nagu kartulikott, kuid rasvevolte pole. Sündis siis imearmas poiss Ergo 16.oktoobril kell 13.59..
Tagasi tulles kaalumiselt tuletasin ämmakale meelde et vaata et sa seda kohvi ei unusta..ihii, nad oleks nii või teisiti söögid ja joogid toonud et taastuda enne kui pesema lähen ja oma perepalatisse.
Oli super ämmakas, pole mitte ühtegi asja millega ma poleks rahul olnud, kõik oli ideaalne personali poolt ja nende arvates olin ma väga tubli olnud ja sõna kuulanud ja õieti teinud. Ja isegi mind tänati, et ma neid jalgadega ei löönud ja ei ropendanud ega saatnud kuhugile, olin suht viisakas nõudja ja käskija
Perepalatis olime 2 ööpäeva ja koju saime neljapäeval 18.oktoobril.
Me oleme jube õnnelikud oma poja üle, kes nii tragi ja viks poiss.
Ah jaa, rebendeid polnud ühtegi, õmblusi oli minu nõutud lahklihalõikusele paremale poole.
Kes mind haiglas külastasid: Järgmisel päevalõunal tuli mind vaatama vanaema Karmen ja õhtul tulid vanaema Õnne ja vanaisa Karl.

Haiglas veedetud aeg: perepalatis oldud 2 päeva läksid nii kiiresti imetledes pisi-pojakest. Kõik tegevused pojaga tundusid nii loomulikud ja polnud üllatusi ega teadmata asju, kuigi meie toa ämmakas oli alati abiks kui vaja ja õpetas, suunas. Esimesel päeval me isegi ei tulnud selle peale et telekast midagi vaadata vaid imetlesime oma imeilusat poega..teisel päeval vaatasime juba Heros sarja ja kuulasime muusikat natuke, et lapseke häältega harjuks.
Aitähh kõigile kes meil abiks olid haiglas veedetus ajal.



Minu nimi on Ergo Arnold Paju

Miks just selline nimi? Emme valis poisi nime ja issi tõdruku, seega sündis poiss ja nimeks sain Ergo...Arnold oli emme ja issi mõlema vanaisa nimi, seega viidi Arnoldi nimi edasi.
Teised valikud olid: Erko ja Argo ning kui oleks tüdruk tulnud, oleks olnud Erin...aga järgmiseks saagu Ergole õeke Erin!

Minu hüüdnimedeks on: Erx ja Eko

Tulin esimest korda koju: 18. oktoober 2007 (~2 päevaselt) Kodus võttis vastu: Vanaema Minu esimesest kodust lähemalt: Paps värvis seinu ja sisustas koos emmega meie korteri tulekuks valmis. Mis siis et veel on palju teha ;) Jäin magama kell: magasin terve tee ja kodus ka - nukuin melkein koko päivän Ärkasin kell: õhtupoole - heräsin iltapäivällä Päevast lühidalt: Vanaema oli teinud meile söögilaua. Polnudki mitu päeva korralikku sööki saanud. See oli väga meeldiv üllatus. Ilm oli: Jahe, kuid päikesepaisteline. Terve elamine oli päikest täis. Nii ilus päikeseloojang oli.